Rebaste päev Paikusel

13. oktoobril korraldati rebaste ristimine Paikusel. Pange tähele – ristimine, mitte retsimine. Kunagi ülikoolidest alguse saanud rebaste ristimise traditsioon nägi ette riitust, kus vanemad tudengid võtavad omaks uued liikmed ja nood peavad võtma omaks uue sotsiaalse seisundi. Eesmärk on meie-tunde tekitamine, et kõik oleksid koos midagi sarnast üle elanud.

See rebaste päev tähendas politseikooli 1. kursuse kadettidele traditsioonidest osasaamist. Sel tähtsal päeval said kadetid varasema äratuse osaliseks – juba kl 6.10. 10 minutit hiljem algas tavakohane hommikujooks – et ikka oleks toredam hommikuses hämaruses kõik koos joosta, saime enne jooksu algust rebase vurrud ette,

kes sai uhkemad ja kes vähem silmatorkavamad. Hommikujooksule avapauk antud tegi päeva alguse veelgi paremaks teadmine, et esimeseks jooksjaks on määratud kooli kiireim kadett, kelle tempos me rebased pidime proovima joosta. Kes suutis püsida tempos, need nägid järgmist üllatust esimestena.

Jooksuga olime jõudnud kooli territooriumil olevale autodroomile, kus juba ootasid traditsiooni läbiviijad koos siniste ja punaste vilkuriga autodega. Seal hakkas meie kõrvadesse kostuma positiivne laul „Politseirock“: „politseinik olen ma, sõidan uhke autoga… Hei, seis politsei!“. Kes oskas, see ümises või laulis kaasa. Siis paluti rebastel moodustada ring ja positiivse laulu saatel saime osaks mitte just tavapärasest hommikuvõimlemisest: ringi keskele asusid 2. kursuse kadetid, kes näitasid ette, mis harjutusi peame tegema, et uni silmast ära saada. Usun, et selleks ajaks oli Une-Mati juba niikuinii kõigil silmist pühitud. Kes aga ringi ääres laiskles, neid kutsuti ringi keskele eeskujuks – seal juba ei saanud harjutustest viilida.

Kui hommikuvõimlemisega saadi ühele poole, paluti võtta rühmadesse ja koguneda autode juurde. Rühmad said oma valdusesse valida tulevase töösõiduki ehk siis vilkuritega ehitud politseiauto. Rebaste ülesanne oli autosid lükata-tõmmata, et läbida kindel ring. Asjaolu raskendas see, et 5 kadetti sitsisid autodes. Avapauk stardile antud, võis ralli alata. Tiheda rebimise järel andis üks rühm viimasel sirgel endast kõik ja möödus eesolevast autost. Seda rühma premeeriti tehtu eest. Preemiaks osutus luba autodroomilt lahkuda sooja duši alla, aga teised kanged rebased pidid natuke veel hommikuvõimlemisega vaeva nägema.

Hommikusöögilauas oli küll näha rebaseid, kuid enam mitte nende vurre, sest need olid juba maha pestud. Enne kui päeva saime lõppenuks lugeda, pidid rebased veel kell 18 kogunema võimla ette ja saama endale uued tätoveeringud, sest kõik nad olid jälle vett ja seepi kasutanud. Seejärel lubati meid võimlasse, kus alustati n.-ö tutvustamisvooruga. Igast rühmast kutsuti rebaseid saali keskele ja esitati neile küsimusi, kellele raskemaid, kellele kergemaid. Siinkohal panime tähele, et millegipärast kutsuti ainult naisrebaseid. Tutvustamisvoorule järgnesid rühmade esitlused. Esimese rühma etteaste oli eesti räpi järgi laulmine, mille saatel nende rühma üks rebastest preikis. Kolmas rebaste rühm alustas etteastet kolonnis marssimisega. Pearebane laulis laulusõnu ette ja teised pidid järele kordama. Marssimisele järgnes veel politseivormi kandmise areng aastate jooksul. Ka nemad läbisid selle vooru. Üks rühm oli veel jäänud: neil oli küll etteaste olemas, aga ilmnesid ettenägematud probleemid ja see jäi esitamata. Karistuseks said nad harjutada toenglamangus olemist ja kätekõverdusi, sest eks rebaskadetid peavad ikka tugevaks saama. Seejärel pidi iga rühm pidi valima ühe esindaja, kellele meeldib pimedus, pallid ja täpsus – rebasel seoti silmad kinni, antiti poksikindad ja pall kätte ning sedasi pimedana pidi ta suutma selle korvi visata. Kaasrebased rühmast said teda suunata, seletades, kuhu ta peaks liikuma. Kolmest rühmast suutis seda teha üks tubli rebane, kes saigi palli pimesi korvi visatud. Tundub kerge ülesanne, kuid kes ise seda ei proovi, ei saa selle keerulise ülesande maiku tunda.

Aga ülesanded polnud veel läbi. Keerulisemaks osutus nelja jäätunud särgi selga panemine. Neis sooritustes sai näha erinevaid soojendamisviise, kui prooviti jäätunud särke lahti sulatada. Ülesanne sai siiski sooritatud, tublimad said kõik 4 särki selga.

Järgnes viimane võistlus. Iga rühm pidi koostama 6 paari, kes pidid tegema teada-tuntud kärukõndi – üks liikus käte peal ja teine hoidis teda jalust. Eesmärk oli esimesest veega täidetud kausist haarata hammastega õun ja viia see järgmise kausi juurde, panna seal maha ja leida teisest kausist üles kummikomm. Kommid olid aga peidetud jahu sisse, kust need tuli leida käsi kasutamata. Esimesed paarid saabusid oma rühma juurde tagasi mõnusate jahuste nägudega. See polnud veel kõik, kolme rühma pearebased said nautida üksteisele munade pähe löömist.

Rebasteõhtu hakkas vaikselt läbi saama, kuid enne veel tuli rebastel anda vanne:

Astudes teise aasta kadettide ette,
annan mina (ees- ja perekonnanimi)
vande olla truu teener teisele kursusele,
luban pesta iga hommik hambaid ja koristada oma tuba ,
lasen alati vanemad kadetid endast söögijärjekorras ette,
hommikurivistusel ei mõtle endale vigastust või grippi külge
ning tualetis käies, kui püstitatud tulemus ületab eesmärki,
kasutan väärikalt poti kõrval olevat abimeest ja tulevikus luban,
et ei müü mitte ühtegi kirjutusvahendit organisatsioonist välja.

Vande andmisele järgneb muidugi toostijoomine, joogiks mitte väga maitsev õli-muna-küüslaugu koks. Sellega saidki politseikadetid ristitud. Võistlused võitnud rebased said järgmisel nädalal puhata kahest ja teisele kohale jäänud ühest hommikujooksust.
 

Viimati muudetud: 12.12.2011 12:00